Teine sünnipäev

 

Täna, aasta tagasi, oli mu abikaasal teine sünnipäev. Napilt oleks ta oma isale seltsi läinud, pilve piirile jalgu kõlgutama.

Õnneks siiski nii ei läinud ja saime ka sel aastal, 14. juunil kalendrisse taas ühe linnukese, meie pulma-aastapäeva puhul üles märkida.

Ma pole lesk ja lastel on isa alles- kõik tänu professionaalsele personalile Põhja-Eesti Regionaal Haiglas. Eriliselt suured tänud kirurgile, kes mu minekupeal abikaasa elu päästis.

Ei, tegemist ei olnud avarii ega mingi hullemat sorti viirusega, mis kiiresti jalust niidab ja manalateele saadab.

Tegemist oli “kõigest”  kurgumandlite põletikuga.

Olla ju mandlioperatsioonid lihtsad nagu möödaminnes naks ja valmis. Seekord siiski mitte- minu mehel oli olukord kurgus sedavõrd hull, et Pärnu Haiglast(kuhu ta ise eelneval õhtul palavikuvines oma autoga läks) saadeti ta kiirabiautoga sireenide saatel Tallinnasse operatsioonile, mandlid kurgus süsimustad ja põletik antibiootikumidele ei allunud.

Pärnus avastati kompuuteruuringus nimelt 2×3 ja 2×2(võin numbrites eksida) mädakolded, mis vajasid viivitamatult eemaldamist. Õnneks oli Pärnu arstidel piisavalt oidu, et mees Tallinnasse saata, mitte ise torkima hakata.

Õhtul, nii 9 ajal umbes, helistas kirurg mulle ja rääkis, mis ta tegi ja mis olukord oli. Kõik pahalased sai ta kurgust eemaldatud ja edasi oli vaid mehel vaja paraneda ja taastuda.

Veidike kergem hakkas küll, kuid süda veel täiesti rahulik olla ei suutnud- seni kuni inimene on intensiivis, pole veel täiesti kindel, et eluga pääseb.

Minu imearmas vanaema oli mulle kõik see aeg- enne operatsiooni, operatsiooni ajal, järgmine ja ülejärgmine päev ja edaspidigi väga suureks toeks ning oskas mind rahustada. Juba ainuüksi meie kolme kalli väikese inimese pärast pidin tugev olema ja igapäevaseid toiminguid samamoodi jätkama. Polnud seda luksust, et end maailmast isoleerida ja patja nutta.

Tõsi, sel ajal, kui abikaasa operatsioonil oli ja mind täielik teadmatus valdas, vurasid  igasugused mõtted tuhatnelja mitmes eri suunas peast läbi. Ja laste eest varjates lasin ka pisaratel omavoliliselt mööda põski alla veereda.

Kõige hullem ongi sellistes olukordades see paganama teadmatus. Ja tohutu mure ja veidike, valetan, ääretu hirm, et mis edasi saab. Ma küll alati loodan parimat, aga kardan siiski hullemat.

Samuti olid suureks abiks, just seltskonna ja auto Pärnu Haigla parklast ära toomise poolest, naabrid R ja L.

Peale jaanipäeva sõitsime vanaisaga Tallinnasse ja vanaema jäi meie koju laste ja koeravalvesse.

Esimesed hetked intensiivis olid ärevaks ajavad- ma polnud varem intensiivis käinud ja naljalt sinna kedagi ei lubata ka(ainult sugulased). Väike värin hinges, otsisin mehe palati üles ja see vaatepilt- ei unune vast iial.

Ma hooman väga hästi, et võin tunduda dramaatiline, polnud ju mingeid tohutuid luumurde, verevalumeid, moondunud nägu ega poolikuid jäsemeid, kuid minu jaoks isiklikult oli paras shokk oma armastatud abikaasat sellises seisundis voodis lebamas näha, juhtmed ja aparaadid, tuled ja viled ümberringi.

Vägisi hoidsin pisaraid tagasi ja hoopis naeratasin oma mehele julgustavalt, andes märku, et mul on hea meel teda näha ja olgem ausad- oligi meeletult hea meel teda näha. Ma oleks tahtnud ta sealt kohe endaga koju kaasa viia, aga ei saanud ju.

Kuna haigusseisundi tipphetkel hapnik enam õiget teedpidi ei liikunud, siis narkoosi all tehti abikaasale kõrisse auk, kuhu paigaldati toru ja toru küljes oli aparaat, mis tema eest hingas.

Praegu ilutseb kõril kinniõmmeldud august pirakas arm.

Üsna jube oli näha armastatud inimesel kõris toru, kuid õnneks oli kirurg telefonis mind informeerinud, mis vaatepilt mind enamvähem ees ootab.

Rääkida abikaasa ei saanud- tema kirjutas pastakaga paberile ja mina rääkisin; samuti “suhtles” ta ka arstide ja sanitaridega.

See tund aega, mis ma seal palatis veetsin, möödus liiga kiiresti. Nagu oleks 10 minutit seal viibinud.

Paari päeva pärast saadeti abikaasa tavapalatisse ja saime telefonitsi sõnumeid saata. Veel paar päeva hiljem juba lausa rääkida, sest mu tubli mees paranes tohutu kiirusega ja meeletust koduigatsusest hoolimata, oli väga vapper.

Väljasaamise päeval tõi mu vanaisa mu abikaasa Tallinnast koju ja siis umbes 3 nädalat kõndisime pm kikivarvukil, et taastumine kenasti edeneks.

Kogu see sündmus pani mind paljusid asju teise pilguga vaatama; kui muidu on väga tavaline, et käiakse tööl ja tullakse koju tagasi ja kõik on korras, siis õppetund on see, et kedagi ega midagi siin ilmas ei tohiks iseenesestmõistetavana võtta- olgu selleks partner, oma kodu, töö või kasvõi iseenda tervis.

Kõige olulisem on olla teineteisele rasketel aegadel toeks, mitte sajatada ja sõimelda. Kui inimene pole ise täpselt samas olukorras olnud, ei maksa ka teist inimest hukka mõista, vaid püüda aru saada, et mure oma abikaasa pärast on üüratu. Mina isiklikult ei soovi mitte kellelegi sellist murekoormat kanda. Siiski on suur vahe, kas suremas on pikalt rasket haigust põdenud ja iga hetk minekul inimene või elujõus olnud veremürgituse äärel väikeste laste isa.

Midagi head ma siin elus siiski teinud olen, et mul on suurepärased sugulased ja sõpradeks tituleeritud naabrid, kes ALATI, ükskõik mis mure korral nõu ja jõuga abiks on.

Olete meile mõlemale ÜLIMALT TÄHTSAD!

 

Ettevaatust, keda usaldad!

image

Nagu pealkirjaski öeldud- tuleb olla ettevaatlik, keda usaldada. Ja nagu pildil olevast tekstist välja lugeda, siis kõik ei ole sõbrad, kes head nägu teevad või mesiselt naeratavad.

Inimesed õpivad kogu oma elu, kes rohkem, kes vähem ja mõned peavad mitmeid kordi samasse ämbrisse astuma, enne kui õppust võtavad. Nt mina olen üks neist.

Üsna tükk aega tagasi ilmus meie ellu üks noormees. Nimetagem teda A.S’ks. Tegemist oli äsja naisest lahku läinud, jutu järgi igati tubli ja toreda mehega. Ainult naine oli uss ja paha mehe sõnade kohaselt, tegi igasugu rumalusi.

Enda meelest olen alati hea ja abivalmis inimene olnud(kuigi paljudel ilmselgelt on vastupidine arvamus)- kellel aga häda käes, kuulasin ära ja aitasin nii, kuidas sain ja võimalus oli. Kasvõi näiteks endisele töökaaslasele otsisisn kunagi kõikide Tallinnas asuvate Naiste varjupaikade ja turvakodude aadressid ja telefoninumbrid,  et ta ometi oma pisikese lapsega joodikust mehe juurest ära saaks minna. Tema oma sugulased ei liigutanud lillegi.

Ka kõnealusele noormehele sai oldud nõuga abiks. Lasime inimese oma koju ja kuulasime ära. Jagatud mure olla ju pool muret.

Siis aga hakkas vaikselt kooruma neid valesid, mida meile siin laua taga tõe pähe esitleti.

Nagu eelnevast veel vähe oleks olnud, võtsin ka selle sama noormehe eksnaise oma “tiiva” alla. Kuulasin teda, rääkisime A.S poolt kokku valetatud jutud sirgeks ning veel muudki. Kui neiu lahkus, oli hinges soe tunne- asjad said klaariks ja mind ei süüdistata enam mingites ülemõistuse jaburates asjades.

Hahaa! Looda sa, ullike.

Aga siis saabus üks saatuslik laupäev, kus neiu oma suukese lahti tegi ja väga vales kohas, valedele inimestele KÕIK ette laulis, mis me rääkinud olime. Ilus suur nuga veritseb siiamaani mu selja küljes.

image

Valus ent ilmselt saatuse või kes teab, missuguse kõrgema väe poolt ettenähtud hoop, et ma taaskord midagi õpiksin siin elus. Näiteks seda, et ei maksa usaldada kõiki, kes kenasti naeratavad ja/või nutulaulu laulavad.

Oma PÄRIS sõpru aga hoian endiselt südame lähedal ja kui mul omal mure on, TEAN, kelle poole pöörduda ja kes mind alt ei vea.

Üks lõpp ja üks algus

Kaua-kaua-kaua…kauaoodatud suvevaheaeg on lõpuks ometi käes!

Läbi saigi see teine kooliaasta ja ära lõppesid need igahommikused võitlused une ja äratuskellaga.
Talvel, kui hommikuti oli õues veel pime ja toas oli 15-18 kraadi sooja, siis oi kui raske oli soojast voodist padja ja teki pehmest embusest end välja rebida;
Kevade hakul, kui hommikud juba valgemaks läksid, siis oli endiselt raske üles ärgata ja voodist välja tulla, teisele korrusele ronida ja laps üles ajada. Tihti juhtus nii, et kell äratas 7:05, aga üles korrusele jõudsin 7:30 või 7:40, eeldades, et laps nüüd kibekiiresti voodist välja tuleb ja end riidesse paneb, süüa jõuab ja siis rattaga kooli kihutab. Õnneks ta siiski väga palju kordi hiljaks ei jäänud.

See väike suur mees on meil ikka väga tubli- esialgu, talvel, kui muid võimalusi polnud, jalutas ta koolist ca 3km iga päev koju; soojemate ilmadega sõitis rattaga hommikul kooli ja peale kooli koju tagasi. Ja kaks korda nädalas veel füüsiliselt üsna kurnavasse trenni ka- asukoht on kodust mõnesaja meetri kaugusel, ent siiski. Paljud ilmselt ei viitsiks.

Pidulik aktus ja tunnistuste jagamine toimus 3. juunil kooli enda saalis. Mulle väga meeldib seal koolis käia, mingi hea aura saadab seda kohta- tundsin iga oma ihurakuga,  alates hetkest, kui sinna kooli esimest korda oma jala tõstsin, et see on mõnus paik.

Sel aastal lisaks kuuenda klassi ärasaatmisele, saadeti pensionipõlve nautima ka kooli direktriss/lasteaia juhataja. Tänuavaldused ja kiitussõnad, kingitused ja direktrissi endapoolsed tänusõnad. Laste laulud ja luuletused. Kõik kokku kestis veidi üle tunni aja. Ma pole eriti vinguja tüüp, aga vot sellistel üritustel, mis venivad pikaks, võiks aknad lahti teha, seda enam, et päike paistis otse suurtest klaasakendest sisse ja küttis ruumi väga soojaks.
Martin hakkas üsna ruttu peale aktuse algust kõva häälega rääkima: “Lähme koju! Lähme poodi”. Mia suutis küll veidi kauem toolil istuda, aga temalgi hakkas üsna ruttu igav ja lubasin tal minna saalist välja garderoobi ja koridori uudistama-usaldan teda 100%, et ta ei korralda mingeid jamasid ja tuleb ise tagasi, kui uudistatud on- nii oligi.
Kui Martin enam ei kannatanud ei minu ega issi süles, ammugi mitte toolil istudes eeskavasid jälgida, otsustasime, et ta läheb issiga õue rekkasid vaatama(kool asub suure maantee üsna vahetus läheduses ja rekkasid sõidab väga palju sel teel). Mia tahtis ka kaasa minna, aga suutsin ta siiski nõusse rääkida, et ta minuga koos Marcuse ka ära ootaks.

Peale aktust pakkisime endid autodesse ning suundusime Häädemeestele- seal toimub igal aastal(minu jaoks oli see kolmas või neljas?) Põhja-Liivimaa Festival.
Läksime lastega laadale uudistama ja Margus käis minu isaga koos korraks ära, oma asju ajamas.
Esialgu ostsime pistaatsiarulle ja lastele väga maitses; siis kohtasime naabrimeest L koos tütrega; siis läksime suure täispuhutud batuudi juurde ning kui uurisin lähedaloleva naisterahva käest, et kellele raha tuleb maksta, vastas tema minu suureks üllatuseks, et sel aastal on batuut tasuta. Ohohh?!
Ega lapsed endale kaks korda öelda ei lasknud, et jalatsid jalast ära, joped seljast ja ruttu hüppama.
Välja arvatud Martin- tema ei soovinud batuudile minna. Ma ei teagi, mida ta täpselt pelgas, aga resoluutne “EI TAHAAAA!” tuli tema suust kuuldavale, kui ma ta batuudile tõstsin.
Istusime hoopis ühe laua taha pingile ja mõne minuti pärast tuli Marguse tütar oma täditütrega. Rääkisime juttu ja nautisime järjest soojenevat ilma, kuni issi tagasi tuli. Martin nägi korduvalt teistel lastel neid multikategelaste kujulisi õhupalle(sellisest paksemast kilest? tehtud) ja tahtis omale ka sarnast; leidsime müügileti, kust nii Mia kui Martin omale sobivad õhupallid välja valisid.

Jalutasime laadapaiga väljapääsu poole, et tagasi kodu poole sõita, kuid meie teele jäi ka ala, kus sai hobustega sõita ning jäneseid paitada. Mia rääkis juba mitmeid päevi enne laadale minekut, et ta tahab omale laadalt jänest osta. Ilmselt sai ta selle mõtte ämma juures külas käimisest; seal elab jänes puuris ja võre vahelt saab talle naadi ning võilille lehti maiustamiseks anda.
Laadal olevaid jäneseid lapsed paitasid küll ja omanike lapsed võtsid neid lausa sülle- selliseid jäneseid tasuks isegi osta, kes on juba harjunud sülle võtmise ja paitamisega; väga ei tahaks, et lapse huvi looma eest hoolitsemisel kaoks, kuna loom pole sellega harjunud ja käest näksama hakkab.

Samuti saime paitada ka inglise villalamba tallesid- uskumatu kui pehme karv neil oli ja kuidas nemadki paituseid nautisid. Mia oli väga heldinud ja soovis ka neid loomi koju kaasa võtta(küsis veel kõva häälega, et ega neid lambaid ei sööda), aga paraku pole meil lähiajal sellist võimalust. Isegi Martin oli uudishimulik ega peljanud lambaid ning tuli minuga koos lammaste aedikusse lammastele lahkelt paituseid jagama.
Hobustega me ei sõitnud, tegime pai ja Martin sai hetkeks sadulasse istuda. See hobuste ja ratsutamise teema on minu jaoks veel veidi hoomamatu maa.
Mulle endale on lapsest saati hobused ja ratsutamine väga südamelähedased olnud, kuid ma ei suuda hoomata seda, mis toimub nt hobutallides, hobuste treenimisel ja võistlustel.
Samuti olid kohale toodud ka mingi linnu tibud, ilmselt müügiks ning merisead. Seekord me siiski ühtegi looma ega lindu ei ostnud.

Loomade juures kohtusime ka oma naabrite L ja R’ga, kellega me eelmisel aastal enam-vähem samal ajal, tegelikult isegi sama ürituse raames tuttavaks saime(mehed olid teineteisega juba kohtunud ja rääkinud) ning peale seda perekonniti läbi käima hakkasime. Meeldiv meenutus 🙂

 

Lõpuks saime tagasi autodesse ning meie Martini ja Margusega sõitsime linna poodi ning minu isa teiste lastega koju kringlit ja viinamarju sööma. Oli ju pidupäev siiski. Kooli lõpp ning suvevaheaja ALGUS!

Kena kevadet- või hoopis talve?!

Tõsiasi, et Ilmataadil miskit ikka väga sassi on läinud, pole vast ühelegi eestlasele enam uudiseks.

 

Ühel hetkel saab õues dressipluusi väel ringi lipata ja päikese mõnusas soojas embuses uutele peenardele maasikate beebitaimi nende uutesse pesadesse poetades; teisel hetkel(just siis, kui oled mõelnud, et oh paneks selle või tolle maha) tuleb otsida kapist talvejope ja kindad välja, sest sajab laia lund ning on kevade kohta ebatavaliselt külm.
Brrr.. mulle kohe üldse ei meeldi külm!
Jah, talv meeldib, aga just see osa, kui on maas paks ja kohev lumi, tiik on jääs ja miinuseid on täpselt parasjagu, et mitu tundi õues talvemõnusid nautida saab. Mulle ei meeldi niiske külm, mis kiiresti naha vahele poeb ja kõik luud ja kondid lõdisema paneb.

Ka siis, kui õues oli kalendri järgi talv ja vahel ilmad olid ikka väga võimatud, siis lohutasingi end sellega, et varsti-varsti saabub kevad ja ilmad lähevad ilusaks ja saab näpud mulda pista ning lapsi ei pea enam nii palju pakkima.

Mis meil siis vahepeal aias toimunud on..

  • kasvuhoonesse külvasin kastidesse arbuusi, meloni, suvikõrvitsa, brokkoli, lillkapsa, porru, jääsalati, selleri
  • potsikutesse basiiliku, rukkola
  • astri seemned said ka külvikasti ja potidesse, iseasi, kas nad idanema ja kasvama hakkavad, sest ca 2 nädalaga pole märki ka sellest, et midagi toimuks seal.
  • ja siis on veel üks kast, kus on muskaatkõrvits sees

Õue kasti külvasime lastega issi tungival soovil redise ja murusöödikute* suurt lemmikut -lehtsalatit.
Peenramaale panin peediseemned maha, loodetavasti külmad ilmad ja lumi neid ei häiri ja saame siiski oma-aia peediga maiustada ka sel aastal.

Vaarikataimed istutasin samuti maha; tubli abikaasa valmistas peenra ette meie uue ja väga vajaliku masinaga ja minu asi on siis neid taimekesi poputada ja kasta ja loodan südamest, et ikka marju ka saame, sest peale minu on siin majas veel kolm marjahullu.

mullafrees-hpg-tarvikud-1772610

Pilt pärit internetist. Mullafrees lisadega

 

Kivihunnik..

Palju aastaid seisis meie kuuri juures üks hunnik pirakaid maakive, mida me ise ei suudaks eluski liigutada, veel vähem nendega midagi teha; sai siis kallis kaasa naabrimehe L’ga jutule ning naabrimees istus oma punasesse traktorisse ja kahe töölise kaasabil vedasid kaks päeva(aprilli lõpus) need suured kivijurakad meie kuuri juurest minema.
Esialgu oli veidi imelik vaadata ja kõndida seal, kus varem see kivihunnik seisis, kuid nüüdseks oleme juba üsna harjunud. Ent meie suurtes plaanides, kui kuuri korda saame tehtud ja sinna ühe juurdeehituse teeme, hakkab sellesama kivihunniku asemel üks vahva rajatis asuma. Esialgu sellest veel ei räägi, hiljem, kui aeg on sealmaal 😉

Aga kivihunnikus ja selle all leidus päris mitu hobuserauda jt metallist esemeid; vanim poeg oli nagu mingil väljakaevamisekspeditsioonil ja silmad särasid peas iga kord, kui töölised jälle midagi leidsid ja talle ulatasid.

Tulbid..

said tänu tublile abikaasale ja mu lahketele vanavanematele omale piirde ümber; istutasin ju oma suures “tarkuses” ülemöödunud aasta sügisel tulbisibulad sellise koha peale, kus nad otse murust välja kasvavad ning kõndimist on selles kohas üsna palju;
Eelmisel kevadel tuli meie majja koer ja ega tema ometi, ka nüüd aasta hiljem, ei vaata, kuhu ta jookseb, kui keegi pulka viskab ja tema sellele järele jookseb. Otseloomulikult jookseb ta läbi peenra, kui see talle pulka taga ajades tee peale ette jääb.
Kuna vanaemal-vanaisal oli veidi metallvõrku üle, siis nad andsid selle meile ja kallis kaasa “ehitas” mu tulpidele piirde ette; koer nüüd hüppab sellest üle või jookseb ringiga.
Meie pere kõige noorem inimliige ükspäev soovis sinna peenra sisse minna, arvas vist, et issi ehitas mingi vahva aia neile, aga seletasin, et seal on lilled ja need lähevad katki, kui ta sinna läheb. Õnneks sai lapseke mu jutust aru ja suundus hoopis liivakasti, mis asub üsna lillepeenra lähedal.
Peale tulpide ära õitsemist, kaevan need uuesti maast üles, kuivatan sibulad ära ja sügisel istutan kuhugi mujale. Momendil pole mul aga õrna aimugi, kuhu.

Tiik..

Selle aasta plaanides on ka tiigile lõpuks aed ümber ehitada; minu jaoks on vee lähedalolek eluliselt vajalik ja ma ei laseks mitte mingil juhul oma ainsat veesilma kinni ajada;
Laste kaitsmiseks ehitame parem aia ümber; olen vist varemgi kirjutanud, et tiigivesi on kastmiseks kordades parem kui puurkaevu külm vesi ja oh seda laste rõõmu, kui nad talvel jäätunud tiigil “uisutavad”.
Mina isiklikult laseks selle tiigi veelgi suuremaks kaevata, laiemaks. Lausa ujuda võiks saada ja miks mitte kalad sisse võtta.

Aia olulisus tõusis eriti kriitiliselt päevakorda, kui ühel ilusal päeval meie pesamuna otse meie endi silme all fekaalitünni kukkus; siis peale seda ma käisin tal ca nädal aega kogu aeg järel, aga nii ei saa elada. Pigem tagada ohutus, ennetada õnnetusi, kui tagantjärele kibedaid pisaraid valada.

Koera õpetasin ma tänu tiigi olemasolule ujuma ja kui aed ette tuleb, siis läheme hoopis karjääri, kus ta saab kauem ja pikemalt sulistada.

 

*************************************************************************************

Kuna see postitus on kaua-kaua draftis kükitanud, on vahepeal veel muutusi olnud..

Möödunud nädalal tõi mu imearmas vanaema meile paprika,- kurgi,-kõrvitsa,-suvikõrvitsa,- kale(lehtkapsas),- ja mõned tomatitaimed.

Veidi varem olid meil kasvuhoones mõned vanaema kasvatatud tomatitaimed ja kaks kurgitaime juba olemas ja ilusti kasvamas.

Istutasin uued taimed suure õhinaga maha-nii palju, kui võimalik(kindlasti tuleb järgmisel aastal kasvuhoone kaks korda pikemaks teha ja õnneks on abikaasa sellega nõus- jess!) ja mis üle jäid, jagasin laiali.
Minu võhiklikkusest, andsin ühele tuttavale lisaks tomati, suvikõrvitsa ja kurgitaimedele ühe suure kurgitaime pähe hoopis kõrvitsataime ja olin ka ise juba suures tuhinas kõrvitsa kurgi peenrasse maha istutanud, arvates, et sealt tulevad eriti pirakad kurgid.  Õnneks mees taipas öelda, et see pole teps mitte kurk, vaid hoopis kõrvits. Nalja kui palju.

Põllule panime maha tippsibulad(nii punaseid kui ka valgeid), kartuli, porgandi ja kui nüüd veidike sooja annab see Ilmataat, siis saab ka herned ja oad maha panna

Kirsid õitsesid meil tänavu, kuid minu meelest mitte nii lopsakalt kui nt möödunud aastal; loodetavasti ikka saame kirsse.
Õunapuid abikaasa kevade hakul lõikas tagasi ja südamest loodan, et meie selle aastane õunasaak on oluliselt parem kui möödunud aastal.
Mustsõstrad lõhnavad mõnusalt ja ma ei jõua ära oodata, et juba saaki koristama hakata ja neist toormoosi või midagi muud maitsvat valmistada.
Plaanitud maasikapeenrad on samuti taimi täis ja õnneks läksid kõik ka kenasti kasvama; päris palju beebitaimi jagasin lausa laiali, sest omal polnud enam kuhugi panna neid. Eks järgmisel aastal, kui põldu laiendame, siis saame jälle mõned peenrad juurde teha.

Ja rabarberikooki oleme me ka juba mitu-mitu korda söönud. Peagi panen ühe portsu ka sügavkülma, et talvel oleks hea veidi kevadet meenutada.

Mis ilma veel puudutab, siis vahepeal olid lausa nii soojad ilmad, et saime kõik lühikeste riietega käia, lapsed hullasid “basseinis” ja koer käis iga natukese aja tagant tiigis ujumas. Mul õnnestus lausa päikeselt punased õhetavad õlad saada, õnneks ei midagi hullu.

Ootan juba väga, et see külm tuul vaibuks, temperatuur +25-30 kraadini tõuseks ning suve täiel rinnal nautima saab hakata.

 

 

*kutsuvad kõik lihasöödikud ju veganeid hellitavalt murusöödikuteks

Kevad ja pühad

Minu õnneks on veel aprill. Uimerdis nagu ma olen, siis poleks sugugi imekspandav, kui ma selle postituse maikuus kirjutanud oleks. Seisis teine juba tükk aega draftis ja ootas..

Ülemöödunud nädalal tähistati mitmes kohas üle maailma munadepühi/lihavõttepühi ehk kristliku usuga seotud püha, mis on üsnagi kommertslikuks kujundatud, just nagu Valentinipäevgi. Igas poes on hordide viisi munadevärve, värvilisi sulgi, erinevad suuruses jänese või tibukujulisi munadetopse, igas suuruses keraamilisi kui ka karvaseid tibusid ning muidugi multipakid või hiigelsuured Kinderi üllatusmunad, mille paberil rõõmsavärviline naerusuine lammas, jänes, tibu vms tegelane.

Ka meie kodumaine kommitehas Kalev laseb iga kevade hakul just munadepüha puhul välja uue seeria erinevaid komme. Sel aastal ostsin ka mina ühe paki kirsi-maasika marmelaadikomme, milles zelatiini asemel kasutatakse karrageeni(pole nii hea kui nt agar-agar, aga palju parem kui zelatiin). Kuna läksime Pärnusse külla, siis igasuguste üllatusmunade ostmise keelasin emal ja vanaemal ära ning viisin ise paki komme, mis 5 lapse vahel jagamisele läks.

 

 

thumbnail

Maitsesid üsna hästi

Aga vaadates ringi avatud silmadega, siis väga palju(mõned isegi mu oma tutvusringkonnas), ostavad ja toetavad seeläbi kommertslikkust ja tõika, et nende toodete taga pole mitte midagi muud kui järjekordne loomade piinamine, mis minu meele üsna kurvaks teeb.
Jah, ma tean, ma ei saa võtta vastutust teiste inimeste tarbimisharjumuste ega hoolimatuse või teadmatuse eest ega peaks kõike nii hinge võtma, aga veidike teeb meele kurvaks küll.

lolluskuubis

Eelmainitud Kinderi pakid

Teadupärast eraldatakse kana tibud peale koorumist- emased hakkavad mune munema ning kuketibud kas töödeldakse. Aga p ühade eel internetis ringi kolades, avastasin midagi väga koletut ja jõhkrat- nimelt päris tibud(ilmselt siis kuketibud), värviliseks võõbatud.

kirjukana

No on nunnu või? Minu meelest küll mitte! See on julm ja väga nõme teguviis ja mille pärast? Pelgalt mõneks päevaks, et inimloomal või tema järglastel oleks “lahedad” pühad.

Selle asemel, et päris tibusid kiusata, võiks hoopis omale isiklikud tibud osta, mida igaks munadepühaks riiulile, lauale või miks ka mitte oma kasvatatud murule kaunistuseks lisada. Ja peale pühi jälle karbiga kappi või sahtlisse tagasi poetada.

nukud

Ja siis see tohutult kultuslik keedumunade värvimine(kes need munad kõik ära sööb, mis keedetakse?) ning munade koksimine. Milleks?

janks

Ma tean, et Ameerikast on siiamaile saabunud komme, et vanemad peidavad mingi osa šokolaadist mune(mõni ehk peidab ka päris mune) ära ja lapsed siis peavad need üles otsima ja saavad omale.

vegankomm

vegan pühademaiused

Minu lapsed sel aastal peale eelpool mainitud kommide, ühtegi teist pühademaiust ei saanud- ei peitnud ega otsinud keegi ei midagi ega kedagi.
Igasuguste Kinderite ja Milkade jms jura asemel, on antud pildil ka vegan versioonis pühademaiustusi ja neile, kes konkreetset püha oluliseks peavad ja seda tähistavad, siis miks mitte seda teha just vegan versioonis.

Üks huvitav fakt, mis mulle just meenus, oli see, et kui ma käisin algkoolis, siis meie kooli huvijuht viis läbi usuõpetuse tundi, kus ka mulle väga käia meeldis. Tema rääkis 10-nest käsust ja muudest Piibli lugudest ning meie, lapsed, joonistasime kuuldust pilte. Kunstilemb nagu ma olen, siis meeldis mulle seal tunnis väga käia.
Ühelt maalt aga keelas ema Usuõpetuse tunnis käimise ära ja hoolimata oma kurvastusest, kuulasin ema sõna ega läinud sinna tundi enam kordagi tagasi.
Meile räägiti ka Kristuse risti löömisest, surmast ja ülestõusmisest- ka sellest, mis seos on ülestõusmispühal ning munade värvimisel.
Mind paneb mõtlema, miks peaksime me värvima päris kanamune? Miks mitte teha nt soolataignast või vahtplastist munakujulised vormid ning hoopis need ära värvida ja siis kuhugi kaunistuseks riputada? Nt aia külge.

munadaial

Ka neid saaks uuesti ja uuesti kasutada ning vajadusel täiendada, ilma ühtegi kana ega muna kuritarvitamata.

Veel ei saa ma aru, kuidas jänes munadepühadega seotud on? Kas Ameerika kommertslikkuse mõju jälle?

Nii nagu teisedki pühad, on ka munadepühad seotud söögiga.
Munadepühal on väga populaarne pashat teha ja süüa- jällegi, õudus kuubis. Mulle isiklikult pole pasha kunagi maitsenud.
Võiks ju hoopis nt kooki küpsetada!

porksikook

Eriliselt koomiline on kõige juures see, et inimesed, kes tegelikult usklikud pole, Jumalat ei tunnista, kirikus ei käia ja siis peavad suure hoolega pühi.

Pühade sisse mahtus ka üks visiit Pärnusse, kus lisaks pühadele, pidasime sugulaste ringis vanaisa juba olnud sünnipäeva ja vanaema alles tulevat sünnipäeva.
Tavaliselt on mul tore sugulasi näha ja nendega ühise laua taga istuda, aga seekord oli olek või seesmine vibe hoopis teine.
Ma ei oska öelda, kas asi oli selles, et põhiline menüüs oli loomset päritolu või selles, et ilma sõnadetagi ma teadsin, et minusse suhtutakse teisiti või lihtsalt mu oma looduslik rütmika oli tavapärasest erinev.

Igaljuhul on need “pühad” nüüdseks juba ammuilma läbi ja uuel aastal, kui üldse neid samu pühi pean(pole ka usklik, aga tean, kes kus ja mis sel ajal toimus), siis selles võtmes, et kasvatame lastega koos kaussi muru ja paneme riiulis tolmu koguvad taaskasutatavad tibud kaunistuseks, valmistame soolataignast munakesed, värvime ära, pael taha ja riputame pajuokstega vaasi ning küpsetame just sedasorti ägeda porgandikoogi nagu viimasel pildilgi on. Päris hea mõte!

 

Õues on kevad ja vahel on lausa soojakraade piisavalt palju, et tõeliselt rõõmu tunda kevadest. Järge ootab postitus meie veidike uuenenud õuest; tulbid, põld, kivihunnik jms, mis meie elukest siin maal kirjeldab

 

Kevad- 2017

Seinal rippuva kalendri kohaselt algas kevad juba tükk aeg tagasi, kuid meile jõudis kevad alles mõned päevad tagasi.

Jah, pean tõdema, et mõnel üksikul päeval päike korraks tervitas ka meid, kuid siiski enamus ajast oli külm ja sombune.

Möödunud nädalavahetusel sadas samuti enamus ajast vihma ja oli tuuline, kuid me olime siiralt õnnelikud ja tänulikud iga hetke eest, mil päike nägu paitas ning õues rohkem kui tund aega olla kannatas.
Tubli abikaasa saagis õunapuudel oksi ja hiljem korjasime kõik koos oksad kokku, viskasime autokärule ning viisime teise oksahunniku juurde; lastel rõõmu kui palju- sai oksahunnikus hüpata ja autoga edasi-tagasi sõita; eriliselt rõõmustas autosõidu üle meie pesamuna.

20170326_164655

20170326_164630

Isa poegadega- õpetab, kuidas tiigersaega oksi lõigata

Eriliselt jäid mulle aga meelde selle nädala esmaspäev ja teisipäev- lihtsalt i-m-e-l-i-n-e! Ja eriliseks tegi need päevad asjaolu, et meie kallis issi oli kodus. Lapsed on kohe kuidagi palju rõõmsamad, kui ta kodus on ja ringi toimetab; ja neile väga meeldib issiga koos midagi teha. Ükspäev Mia ja Martin meisterdasid issiga koos trepi ette üht astet juurde, et väikesed jalakesed ikka trepile ulatuksid astuma ja esteetilise poole pealt on ka see uus aste ilusam kui vana euroalus, mis varem trepiesist “kaunistas”.

Lapsed said omal käel proovida, kuidas akutrelliga kruvisid puulaua sisse lasta. Mina olen veendunud töökasvatuse austaja- maast madalast tuleb lasta lastel proovida erinevaid koduseid toiminguid oma käega teha- olgu selleks riisumine, puude ladumine, okste koristamine, taigna rullimine, põranda pühkimine harjaga, pesulapiga maha läinud morsi ära pühkimine, rohimine, taimede kastmine, saagi koristus vms; minu jaoks on mõeldamatu, et mina ja Margus teeme kõik üksi ära ja lapsed uitavad niisama; igal võimalusel ikka tuleb lapsed ka oma tegevustesse kaasata ning tutvustada neile, miks ja mida me teeme- kõik nende endi hüvanguks, et suurena neil endil kergem oleks ja nad midagi ka teha oskaksid.
Absoluutselt ei mõista neid emasid, kes suure lapse tuba koristavad või uude koju kolides lapse asjad ka kappidesse, riiulitesse, sahtlitesse ära paigutavad- see on lapse tuba ja kooliealine laps suudab juba ise oma asjad ära paigutada; samuti peaks nii suur laps juba ise oma tuba koristama, pole ju midagi kontimurdvat.
Mina näitasin juba möödunud suvel Miale, kui ta oli alles 3-aastane, missuguseid liblesid peenras tuleb ära sikutada ja missugused tuleb alles hoida ja tegi ta seda täpselt nii kaua, kui jaksas- iga töö ja tegevus peaks tulema läbi mängu ning sundimatult, et lapsel püsiks huvi ja lust neid tegevusi ka edaspidi teha; sügisel korjasime kõik koos mädasid õunu aiakärusse, et komposti viia ja korralikud panime pange, et mahla teha- iga tegevuse juures olid nad rõõmuga valmis aitama, ka mustsõstraid korjasid kõik igaüks oma ämbrisse ja väga vapralt pidasid vastu;

Samas, on olemas ka kogemus, kus kooliealine laps ei suutnud kauem kui 5 minutit pojengipeenrast naate ära sikutada, samuti oli marjade korjamisega, maksimum 15 minutit korjas ja siis läks jalutama, tuli tagasi, lobises niisama, korjas paar marja jälle ja kadunud ta oligi. Noh, eks siinkohal saab kivi ta ema kapsaaeda visata, sest kui ema ise kõik kodus ära teeb ega õpeta lapsele ise enda järelt korda hoidma, siis polegi midagi imestada.

Tagasi tulles meie laste juurde, siis on nad, eriti Martin, suured kokkamishuvilised ka- eriti meeldiv tegevus on taigna rullimine, aga hästi sobib ka jahu, vedeliku ja maitseainete kaussi valamine ning hiljem taigna segamine; pärmitainast ma pole lasknud neil veel segada ega sõtkuda, aga jõulude ajal sai taignarull piparkoogitaigna rullimisega päris tugevalt vatti. Ja kõik piparkoogivormid olid korraga töös; glasuurisin ma piparkooke ise, sest sel ajal polnud mul korralikku kreemipritsi ja poest ma ammugi ei osta munavalgest valmistatud glasuuri- tegin ise tuhksuhkrust ja sidrunimahlast(kui ma õigesti mäletan).

Tulles tagasi kevade enda juurde, siis meil on saanud tavaks igal kevadel pildistada 360-kraadi oma õuet, et mäletada, kuidas kõik oli siis, kui me siia kolisime ja kuidas aastatega midagi muutunud on. Tegime seda varem alati 6. märtsil, kuid sel aastal jäin pildistamisega veidi hiljaks ja nagu näha, siis postitus ise on juba otsaga aprillis(nii minulik).

20170313_13040820170313_13042020170313_13042420170313_13042820170313_13043320170313_13043720170313_13044520170313_13044920170313_13045420170313_13045820170313_130504

Nii ja kuna postitus ise on juba liiga pikaks veninud ja mina liiga kauaks tuppa jäänud; panin pesamuna magama ja sõin kõhu suppi täis; tuleb tagasi õue päikest nautima minna ja maasikapeenrad korda teha.

 

Valikud

Minu tänast postitust ajendas kirjutama üks blogipostitus(SIIN), mis (kuri)kuulsas näoraamatus avaldati. Tegemist on ühe eestlaste perekonna blogiga, kelle peres on kasvamas 2-aastane laps, keda kasvatatakse samuti veganina.

Küsimus, mis tekkis blogijal, seisnes selles, et kas tema laps ikka on vabatahtlikult vegan või sunnivad vanemad(nende peres on nii ema kui isa veganid) last veganiks. Kommentaariumites kirjutavad inimesed igasuguseid asju, kuid mina olen seda meelt endiselt, et meie, täiskasvanud oleme oma pisikestele eeskujuks ning oma valikute ja otsustega mõjutame tahestahtmata ka nende tulevasi valikuid ja otsuseid.

Näiteks toidu valik- minul endal on samuti 2-aastane kodus kasvamas ja nagu ma ennistki maininud olen, siis tema jaoks kui kõrvuti panna loomalihast valmistatud suitsu või keeduvorst ja sojavorst, siis tema jaoks vahet pole, vorst on vorst ja maitsevad need mõlemad talle ühtmoodi hästi. Minul endal lapsevanemana hakkab süda sees verd tilkuma juba mõttest, et ma oma lapsele sellest surnud loomast tehtud vorstist viilu lõikan ja tale pihku pistan või võileivale panen, et näe, söö. Vot ei tõuse ikka küll käsi seda loomavorsti võtma ega lapsele andma.
Samuti on juustude ja teiste piimatoodetega- ma ei mäleta, millal mu lapsed viimati lehmapiimajäätist sõid või me koju jogurtit, kohupiimakreeme või kohukesi oleks ostnud. Jah, issi veel mõni kuu tagasi ostis, aga poekraami lahti pakkides panin need kohe laste silma alt ära  ja ütlesin mehele, et tema võib neid ise süüa, lastele ei anna. Ja nii ongi edaspidi olnud. Mingilt maalt sai ta isegi aru, et pole mõtet neid koju osta, keegi ei söö.
Minu lapsed joovad vitamiinidega rikastatud taimepiima ja söövad korra nädalas soja või kanepiseemne jogurtit; tofut jms head kraami.

Olen nii palju kuulnud väidet, et veganlus on kallis “lõbu”(nagu oleks see miski trendidieet, kuigi vastupidi, on tegemist teadliku ja parima võimaliku elustiiliga üldse); jah, siinkohalgi pean end kordama, et tõepoolest, mitmed veganvariandid erinevate toiduainete puhul(nt taimne piim ja juust jms) on kallimad kui tavalised samasugused tooted, ent keegi ei kohusta ju igapäevaselt ostma ega tarbima neid. Ei pea iga päev tofut sööma, väga edukalt saab ka nt oa-porgandikotlette teha, mis on palju soodsamad ja neist saab lausa mitu korda kõhu täis. Ka herne-kapsa kotletid on niivõrd maitsvad, et ka neist võiks lausa lõhki süüa end ja tooraine pole teps mitte kallis.

Mis puudutab valikuid, siis täna oli meil lõunasöögiks seeneseljanka(komponendid- kartul, marin.kurk, oliivid, seened, sibul, tomatipasta, sidrun, maitseained olid ikka ülimega kallid, eksole), kus olid ka oliivid sees- mina küsisin, kes suppi soovib ja kuna ma tean, et suurematele lastele ei maitse oliivid, nokkisin ma nende portsudest oliivid lihtsalt välja ja rahu majas. Pesamuna pugis suurima rõõmuga nii musti kui rohelisi oliive. Mäletan omast lapsepõlvest, et mulle ka ei maitsenud oliivid ja sellest sõltumata, ei sunniks ma iial oma lapsi sööma midagi, mis neile ei maitse. Väga kaval on nö ebameeldivaid toiduaineid söögi sisse ära peita. Näide: kui lastele muidu oad või herned ei meeldi, siis justnimelt need eelpool mainitud kotletid on hea võimalus lapsed neid “ebameeldivaid” toiduaineid sööma panna.
Juhuslikult oli mul eilsest ka kartuliputru alles ja niiehknaa plaanisin kotlette teha, siis preilile saigi serveeritud hoopis seda toitu.
Mis oli harukordne juhus, sest üldjoontes ma olen seda meelt, et kui ei sobi üks või teine asi süüa, siis järelikult pole kõht tühi. Me lihtsalt pole nii rikkad, et hakata igaühele igapäevaselt eraldi toite valmistama ja ma teengi vaid lihtsaid koduseid toite, mitte mingeid *linnukeeli*.
Vahel ma siiski küsin laste käest ka, mida nad süüa soovivad ja siis arvestangi ka nende endi soovidega, aga alati pean silmas, et iga söögikord sisaldaks ka juurvilju, mitte ainult kartulit/makaroni vms. Selline variant, et nädal aega järjest ainult saiast ja makaronidest keegi toituks, ei tule kõne allagi. Ikka peavad kõik toidugrupid esindatud olema.

Samuti on maiustustega, mina teen valikud- eelistan oma lastele osta kuivatatud puuvilju ja pähkleid; mina eelistan neile osta värskeid puuvilju, mitte kommi ega muud taolist kräppi. Poes käies püüan alati võimalikult palju erinevaid puuvilju osta, et neil oleks valikut ja Mis mind väga imestama paneb on see, et kui inimene, kes on samuti valinud juba ammusest ajast oma lastele kommi mitte anda, toob minu lastele külakostiks justnimelt komme!? Kena oleks ju küsida laste ema käest(kes paratamatult on lastega kordades rohkem aega koos kui laste isa) enne küllatulekut, kas ja mis on sobilik tuua. Jah, kingitud hobuse suhu ei vaadata ja viisakalt tänades võtame me kingitused vastu, kuid kuidagi silmakirjalik on sedasi käituda mu meelest.

Tagasi tulles eelmainitud blogipostituse juurde, siis mul südamest rõõm teada, et on veel eestlaseid, kes oma lapsi veganiteks kasvatavad ja ma pole üksi. Tegelikult ma polegi üksi, sest ka näoraamatus on olemas lausa eraldi grupp, kus veganvanemad koos käivad ja asju arutavad, see selleks.
Üks huvitav lugemine samal teemal on SIIN

******
Olen veendunud, et kui mina täna teen oma laste eest valikuid, siis on üsna suur tõenäosus, et ka nemad ise tulevikus sama häid valikuid teevad. Niiet, niimõnegi meelest võin olla see paha ema edasi, kes oma lapsi “sunnib” julmusevaba toitu sööma ja maailm on täiega hukas 😀

IMG_0292